Tipud ja orud

Olen nii igatsenud mõista seda, mida oma eluga peale hakata ja mingis mõttes elamise unarusse jätnud. Mõtlesin seda, et kui mu elu kuulub Jumalale, siis ma ei pea tegema mingisuguseid plaane, sest kui ma neid teen, siis ma nagunii neid ei saavuta, kuna tal on nagunii teised plaanid mu elule.

Täna aga kuulsin seda, kuidas on aeg lõpuks elama asuda ja kasutada ära neid teadmisi ja kogemusi, mida olin orus olles kogenud ning unustada muretsemast ja kartmast elamast. Ma hoian end liiga tagasi. Kardan seda, et ma ei ole piisavalt hea või ma lihtsalt ei oska. Näen pidevalt seda, kuidas mu vähene enesekindlus hoiab mind tegemast ja proovimast uusi asju. Te ei kujuta ettegi, kui väga ma tahan asju kogeda ja elada nii, et minust jääks maha märk ustavast Jumalanaisest, kes lõpetas elamast mugavustsoonist. Ahh.. Mu sees on selline tuli, aga ma lihtsalt ei julge seda välja näidata. Olen nii paaniliselt kinni ja ma kardan, aga ma igatsen välja saada sellest nõiaringist.

Niisiis otsustasin, et on aeg hakata unistama, aga samas mitte ainult seda, vaid ka päriselt elada nagu oleksin peategelane koos Jumalaga enda elus. Nii nagu filmis.

Ma ei oska veel täna öelda, mida ma tulevikus teha tahaksin ja milliseid unistusi realiseerima, aga küll Jumal toob just minu ette need head mõtted ja küll annab ta mulle vajalikel hetkedel ka varustuse, et neid täita. Jah... ma tahan olla nagu Peetrus, kes astus välja laevast ja kõndis vee peal!!! (teha võimatut) ning kui tal ka hirm peale tuli, siis ta haaras kinni esimese asjana Jeesusest! Tahan teha võimatuid asju.. ja ma ei taha enam jääda lavataha!! Tahan jõuda tippu!

Tunnistus

Enamus meist mõtleb tänasest kui lihtsalt ühest tavalisest päevast, kus oleme nii keskendunud vaid enda kohtumistele, perekonnale ning muudele ihadele ja vajadusele. Me elame nii enesesse keskendunult ja unustame Jumala ning selle, et meie elu on kaduv. Me võime iga hetk surra, aga ometi käitume nii nagu täna oleks lihtsalt üks järjekordne päev, mis tuleb mööda saata. ( Francis Chani järgi)

Ainus, mida ma mäletan 25. jaanuarist 2009 aastast, on see, kuidas ma istusin sinisesse peugeot´sse koos oma 3 sõbra ja õega ning me hakkasime sõitma tagasi koju Tallinnase. Olime kõik veetnud just nädalavahetuse kristlikus laagris. Kõik oli justkui korras ja ega ma midagi tol hetkel ei mõelnud ka. Kui siis välja arvatud seda, et olin jube väsinud ja suhteliselt kohe autosse asudes, sättisin end magama. Ja siis üks hetk ärkasin selle peale üles, et kõht hullult valutas ja ma tahtsin end liigutada, aga keegi hoidis mind kinni ja ütles, et ma ei liigutaks ning siis vajusin ma jälle ära. Järgmine mälestus oli mul alles 2 nädalat hiljem, kui ma ärkasin üles Maarjamõisa intensiivosakonnas. Paar päeva pärast mu ärkamist, sain teada, et autoõnnetuses, kus ma olin olnud, oli hukkunud 4 noort inimest, sh ka mu õde.

Pikka aega küsisin ma endalt, et miks mu õde suri, aga mina jäin ellu. Aga siis mõistsin, et ma polnud veel valmis kohtuma oma Loojaga. Olin pikka aega olnud lihtsalt kristlane, kes kannab vaid üht silti, aga kellel tegelikult puudus isiklik suhe Jumalaga. Mida küll oleksin ma peale hakanud Taevas koos Jumalaga, keda ma tegelikult ei tundnud, terve igavik? Mõtle vaid sellele! IGAVIK KOOS KELLEGAGI, KEDA SA EI TUNNE. Kas sa tahaksid seal olla niimoodi? Mul kulus peaaegu 2 aastat enne kui ma tegin otsuse kuuletuda Jumalale täielikult ja isegi praegu võitlen ma endaga, et olla see, kes ma tegelikult tahaksin olla, aga üks piiblisalm julgustab mind selles: „Ma suudan kõik Tema läbi, kes teeb mind vägevaks.“ (Fl 4:13) Ma igatsen, et ka Sina võiksid kogeda meie Loojat isiklikult!

Aitab tühja panemisest!

Täna tuli mulle eriti südamesse see, et ma ei kasuta oma aega nii nagu ma tegelikult peaks. Veedan enamuse ajast oma päevast niisama aega mööda lastes ning ma otsustasin, et ma enam ei taha nii oma elu elada. Rootsis noortekonverentil rääkis Singapurist üks pastor Tan Seow How ja just sellest, et praegu on just parim aeg elada ja kuulutada oma usku teistele, sest veel pole meil nii palju kohustusi, mis meid kinni hoiavad!
Niisiis tegin nimekirja asjadest, mida ma tahan iga päev tegema hakata. Usun, et kui ma nad välja kirjutan siia, siis võin ma lausa neist peaaegu kinni pidama. ;)

1. Hakkan lugema Piiblit korrapäraselt!!
2. Räägin oma Issiga, kes on taevas
3. Hakkan õppima! (anatoomia-füsiloogia eksam on juba 26.jaanuar)
4. Veedan rohkem aega oma sõpradega ning nendega, keda ma nii hästi ei tea veel ja räägin neile, mida mu jaoks on Jeesus teinud! Mida on nagu täiega palju!!!
   
5. Leian endale lõpuks ka mingi väljundi 3D-s
6. Teen midagi ilusat heategevuse jaoks. Tahan ikka täiega mingi soki paari teha!!
   
7. Pean kinni oma eelarve projektist, mis on mul suht hästi veel läinud, kui siis välja arvata see Rootsi trip! ;(
8. Hakkan tegema kõhulihaseid ja kätekõverdusi.
   

No see on mu esialgne list, aga kindlasti aja jooksul see täieneb!

(pühendus kuulub sellel postil Avele, kes seda nii pikkisilmsi oodanud on ja noh kellega koos elada on nii äge! See on eriti lahe, et ta on praegu täpselt mu selja taga, kui seda posti kirjutan, aga ta ei tea, et ma temast kirjutan :D)
(PS! Rootsi keelne ülistusplaat on ikka täiega timm!)

Liisi, ma mõtlesin sinu peale täna ja läksin kurvaks.

Bussis

Sõitsin siis tagasi Tartust ja helistasin Siimule, et ta mulle mängu kommenteeriks. Ma ei tahtnud olla ainuke, kes mitte midagi sellest matšist ei tea, aga ometi on vägagi huvitatud sellest kumb peale jääb reaalajas. Kuna ta ise siiski ei viitsinud mulle tervet mängu seletada, siis otsustasid nad peale esimest väravat mind kommentaatoreid kuulama panna. Niisiis Siim montreeris enda kõnekaardi Aini telefoniga meie teleka külge, et ma ikka kuuleks, mida Kuuse ja Sarap räägivad. Kusjuures niimoodi neid kuulates sain ma ka niisama ette kujutada, mis mängus toimub. Aga noh, all good things must come to an end, nimelt kuulsin veel ära seda kui nii Sarap kui Kuuse kommenteerisid, et ainus, mis inglastel on alati halb olnud, on nende väravavaht. Sellist jutu ajasid nad peale Greene suurepärast "tõrjet". :D Peale seda otsustas mu telefon, et vajab aku laadimist ja lülitas end välja. Mul ei jäänud siis muud varianti kui oma iPodi kuulata. Täna oli hea seda jälle kuulata. Mõnikord on lihtsalt selline tunne, kui miski on täpselt õige. (Ha! Diip ma tean!) Igatahes panin siis shuffle'i peale ja mõtlesin, et vaatan, mida see Pod mulle pakub. Tuli järjest laule, kuna hakkas mängima Lifehouse'i "You and me". Kui aus olla, siis see on mu lemmikuim laul praegu. :D Kui ma aga seda laulu kuulasin, siis hakkasin mõtlema sellepeale, et kui ma kunagi peaksin abielluma, siis ma tahaksin selle laulu saatel altari ette minna. Aga noh Heiks võiks seda mängida kontrabassiga, siis oleks eriti ilus ja eriti refrääni. Sellest tulin ma aga järeldusele, et üpris veider on end ette kujutada kunagi valge kleidiga ja kui vaatad altari ette seisab mõni ebamäärane tüüp. Aga noh kõik asjad toimuvad omal ajal. Peale seda laulu kui ma olin vähemalt 5-6 korda seda laskunud otsustasin, et on aeg daydreaming lõpetada ja järgmine laul panna. Selleks tuli ei keegi teine kui härra Perry Noble. :D Ma pole kunagi tema eriline fänn olnud ja ma mainiks ära seda, et hr.Perry'iga pole ainult armastus ja vihkamise võimalus, nii nagu kuulnud olen. Mina suhtusin temasse täitsa ükskõikselt ja ega ma teda praeguseni ei armasta (tähendab pole vaimustuses), aga ma austan tema tööd, mis ta teeb USA-s. Jumal on ilmselgelt teda kutsunud muutma inimeste elu. See jutlus, mida ma aga täna kuulasin rääkis sellest, kui me kristlastena kipume jääma oma mugavustsooni sisse ja pelgame igat väiksematki muudatust. Ütleme nii, et see sõnum oli täpselt mulle. Ma pole juba ammu suutnud teha midagi nn kastist välja. Siia järgneb see, et peaks end muutma, aga noh, mis ma valetan ega ma ju väga ei oskagi. Olen selline, kes kardab paaniliselt iga väiksematki muudatust, aga on aeg end muuta, sest ma olen kirikus vaid tänu nendele inimestele, kes ise julgesid välja tulla oma mugavustsoonist. Igatahes, kui ma Tallinna bussijaama jõudsin, siis oli mäng täpselt lõppenud ja mõlema meeskonna liikmed kallistasid üksteist ja Lembitu ütles, et seis jäigi 1:1, ega ma midagi õigupoolest maha ei maganudki.

Uus algus

Ma ei usu oma silmi käes on juba juunikuu... Ohh! Seda imet küll! Kirjutan mõned märksõnad, mis toimub mu elus ja mõttes:

1. Kool on täitsa lõpusirgel! Jesss! Ma olen juba nii valmis, et selle kooliga saaks ometi ühele poole, et siis Jumal teab mida oma ülejäänud eluga peale hakata. Loodan ainult, et need eksamitulemused, mis pole veel tulnud, oleksid positiivsed nagu on olnud eelnevad kaks. :D
   (Ha! Oli liiga segane?!)
2. Mida enam ma Viimsis töötanud olen, seda enam ma seda kanti armastan. Ausalt kui mul kunagi tekib võimalus sinna kolida, siis haaran sellest võimalusest kahe käega kinni. Mulle nii meeldivad need inimesed seal. Nad on alati head rõõmsameelsed, sellised hõumid, mistahes rahvusest nad ka poleks. :D Täna oli äge see, et rääkisime ühe venelannaga nii moodi pooleks vene ja eesti keelt.
   
3. Usuelus ütleks seda, et olen käsile võtnud ja lõpetamas ühte raamatut, mille pealkiri on "Get Out of the Pit" (Mare ehk mäletab veel seda) Mulle meeldivad autori mõtted, need on nii värskendavad ja samad nii lihtsad. Ta justkui kordaks seda, mida me niikuinii teame, aga millele tihti mõtleme.
4. Naermine on ikka terviseks! :D
5. Kõige rõvedam tunne on siis, kui su hingetoru justkui põleks ja vee joomine ei aita absoluutselt selle vastu.
6. Jalka on mu elumõte hetkel, peab endale kärmelt muretsema läpptoppi, et saaks töö juures veelgi rohkem mänge vaadata, justnagu täna. :D :D (Täna olin LAV ja Prantsusmaa poolt- minu A-alagrupi lemmikud)

Aga tegelt ma nüüd lähen magama, sest lubasin seda Avele! :D

Kõik homme laulupeole, see saab olema ÄGE! :D

Miniatuursed ususõjad

Sattusin lugema Meego Remmeli arvamusartiklit Delfi portaali pealkirjaga "Mida sina siis usud?". Julgustav teksti oli jällegi, noh tegelt ega temalt muud ei ootakski. Aga kui ma kommentaare asusin lugema, siis tuli peale mulle ainult ahastus. Miks peab alati nii olema, et kui tuleb kuskile interneti portaali mingitpidi religioosne teema, siis tuleb järjekordne ususõda, kus mõlemad pooled asuvad julgesti teineteist maha tegema? See tavaline "eesti mees" asub jõuliselt kaitsma seda, et pole olemas mingit jumalat ja uskuda saab ainult iseendasse. Ja siis tuleb see tore kristlane, kes ütleb talle, et sel eesti mehel on kõik prioriteedid valesti ja kui ta kristusesse ei usu, siis läheb põrgusse. Ma muidugi praegu liialdasin, kuigi samas ma suutsin vaid lugeda 40 kommentaari 200st. Küllap need vaidlused läksid pärastpoole tulisemaks. Millal me ometi aru saame, et niiviisi üksteist maha tehes ei jõua me mitte kusagile? Mina usun, et Jeesus ei tahaks, et me päevad läbi istuksime delfis ja teeksime oma ligimeest maha. Jeesus tahaks, et me oma tegudega tooksime au tema nimele. Kas seal vaieldes tood sa tõesti kedagi Jeesusele lähemale? Kahtlen selles! Me peaksime olema pigem valguseks oma keskkonnas. Küll nad näevad meie tegudest, et meil on kedagi, keda nemadki vajavad.

Vastaks lõpuks ka ära Meego küsimusele, kellesse sa usud ? Lihtne usun Jumalasse, kes tõi mulle lunastuse Jeesuse kaudu ja ei mulle pole ajupesu tehtud! :D

Jeesus Kristus on ülestõusnud! Täna on päev, kus võib rõõmustada! Ilusat ülestõusmispüha kõigile!