Bussis

Sõitsin siis tagasi Tartust ja helistasin Siimule, et ta mulle mängu kommenteeriks. Ma ei tahtnud olla ainuke, kes mitte midagi sellest matšist ei tea, aga ometi on vägagi huvitatud sellest kumb peale jääb reaalajas. Kuna ta ise siiski ei viitsinud mulle tervet mängu seletada, siis otsustasid nad peale esimest väravat mind kommentaatoreid kuulama panna. Niisiis Siim montreeris enda kõnekaardi Aini telefoniga meie teleka külge, et ma ikka kuuleks, mida Kuuse ja Sarap räägivad. Kusjuures niimoodi neid kuulates sain ma ka niisama ette kujutada, mis mängus toimub. Aga noh, all good things must come to an end, nimelt kuulsin veel ära seda kui nii Sarap kui Kuuse kommenteerisid, et ainus, mis inglastel on alati halb olnud, on nende väravavaht. Sellist jutu ajasid nad peale Greene suurepärast "tõrjet". :D Peale seda otsustas mu telefon, et vajab aku laadimist ja lülitas end välja. Mul ei jäänud siis muud varianti kui oma iPodi kuulata. Täna oli hea seda jälle kuulata. Mõnikord on lihtsalt selline tunne, kui miski on täpselt õige. (Ha! Diip ma tean!) Igatahes panin siis shuffle'i peale ja mõtlesin, et vaatan, mida see Pod mulle pakub. Tuli järjest laule, kuna hakkas mängima Lifehouse'i "You and me". Kui aus olla, siis see on mu lemmikuim laul praegu. :D Kui ma aga seda laulu kuulasin, siis hakkasin mõtlema sellepeale, et kui ma kunagi peaksin abielluma, siis ma tahaksin selle laulu saatel altari ette minna. Aga noh Heiks võiks seda mängida kontrabassiga, siis oleks eriti ilus ja eriti refrääni. Sellest tulin ma aga järeldusele, et üpris veider on end ette kujutada kunagi valge kleidiga ja kui vaatad altari ette seisab mõni ebamäärane tüüp. Aga noh kõik asjad toimuvad omal ajal. Peale seda laulu kui ma olin vähemalt 5-6 korda seda laskunud otsustasin, et on aeg daydreaming lõpetada ja järgmine laul panna. Selleks tuli ei keegi teine kui härra Perry Noble. :D Ma pole kunagi tema eriline fänn olnud ja ma mainiks ära seda, et hr.Perry'iga pole ainult armastus ja vihkamise võimalus, nii nagu kuulnud olen. Mina suhtusin temasse täitsa ükskõikselt ja ega ma teda praeguseni ei armasta (tähendab pole vaimustuses), aga ma austan tema tööd, mis ta teeb USA-s. Jumal on ilmselgelt teda kutsunud muutma inimeste elu. See jutlus, mida ma aga täna kuulasin rääkis sellest, kui me kristlastena kipume jääma oma mugavustsooni sisse ja pelgame igat väiksematki muudatust. Ütleme nii, et see sõnum oli täpselt mulle. Ma pole juba ammu suutnud teha midagi nn kastist välja. Siia järgneb see, et peaks end muutma, aga noh, mis ma valetan ega ma ju väga ei oskagi. Olen selline, kes kardab paaniliselt iga väiksematki muudatust, aga on aeg end muuta, sest ma olen kirikus vaid tänu nendele inimestele, kes ise julgesid välja tulla oma mugavustsoonist. Igatahes, kui ma Tallinna bussijaama jõudsin, siis oli mäng täpselt lõppenud ja mõlema meeskonna liikmed kallistasid üksteist ja Lembitu ütles, et seis jäigi 1:1, ega ma midagi õigupoolest maha ei maganudki.