Ärge pange tähele!

Täna oli ilus päev. Ei olnud liiga palav ega liiga külm. Oli täpselt paras. Mis siis et mul tegelikult on nohu ja kerge külmetus, ei see hoia mind sees, sest ma tahan ju koduseinte vahelt ka välja. Täna oli ilus päev, et vaadata Liisi hauda. Seal veidi riisuda lehti ning lihtsalt vaikuses olla. Jah, see jube inimese hakatis käis alles nüüd oma 6 kuud tagasi surnud õe haual. Mõnikord on mul tunne, et seal tuleb nutmas käia. Teised ju nii teevad. Aga teate mõnikord ei peagi nutma. Ma olen üldjuhul selline, kes ei näita välja oma tunded. Hoian neid enda teada ja vahel on nii, et ma ei tunne mitte midagi. Hiljuti kui ma olin klassi ekskursioonil, siis ühel õhtul rääkisin ma oma klassiõega. Ning võib-olla sellepärast, et ta oli veits napšis, siis läks meie vestlus mingilt kunstmõistelt surmale. Ta istus mu ees ning valas pisaraid, sest talle tuli meelde ta hiljuti surnud vanaisa, kellega ta oli lähedane ning ta sõber, kes oli teinud enesetapu. Ma istusin ta ees ning ainus, mida ma suutsin mõelda oli see, miks mina ei nuta. Minul suri õde, aga ometi oli selline tühjus sees. Tundsin sel hetkel, et ma olen üks külm ja kalk eit, kes ongi oma elu lõpuni üksi, sest keegi ei tahaks teda kunagi endale kaaslaseks. Imelik on ka see, et ma ei osanud teda mitte kuidagi lohutada. Tema valab oma hinge välja, aga mina lihtsalt noogutan justkui saaks aru, mida ta ütleb, aga ometi mõtlen muudele asjadele. Jah, mõnikord ei oska ma nutta. Ma ei väida, et ma pole lähiajaloos nutnud. Olen küll. Ja veel väga palju, aga võib-olla tahan ma öelda, et ma polegi nii emotsionaalne inimene nagu ma tahaks olla. Ma tahan olla nagu kõik teised, aga vahel ei saa seda, mida tahad.