Kes meist on valitud?

Miks on nii, et kui ma kedagi enda jaoks väga kallist näen, siis mu naeratus vajub kõrvuni ja ma ei suuda muigamist lõpetada?

Tegelikult ma ei tahtnud sellest rääkida. Lugesin ühte kirjakohta Uuest Testamendist ja ma kohe kuidagi ei jaga matsu. Tunnen, et sellele tegelasele piibli tähendamissõnas tehti ülekohut, aga paljud võtavad seda kui lihtsat ühte lugu. Igatahes ma olen siis veidi konkreetsem. Kirjakoht, mis käib mulle närvidele on Matteuse 22. Tähendamissõna kuninglikust pulmapeost.

Kui lugu ei ole tuttav, siis ma tuletan teile meelde. Kuningas tahtis panna pidu, aga keegi ei tahtnud tema sõpradest tulla. Niisiis otsustas kunn, et kutsub suvakad tänavalt. Aga kui ta peol oli, siis ta märkas ühte tüüpi, kellel polnud seljas pidurõivaid. Ja kui kunn tollelt küsis, kuidas sa siia oled tulnud ilma pidurõivasteta?, siis too ei saanud sõnagi suust ning kunn ütles teenijatele, et siduge tolle jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse. Ja lõpetuseks tuleb see müstiline lause; "Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud!"

Minul jäävad õhku vaid küsimärgid. See tüüp tuli, sest ta oli kutsutud, aga miks ta valitud polnud? Ja kes siis meist õigupoolest valitud on? Kui ma seda lugu Avega arutasin, siis tema arvas, et asi on südamehoiakus, aga ma ei tea selline vastus ei ole üldse loogiline. Miks ta peaks too inimese kutsuma ning pelgalt tema välja viskama. Kui ta kutsus kõik kõige vaesemad, siis oleks ta pidanud ju neid rohkem viskama. Ahh, võib-olla lihtsalt tahan ma traagiliselt kaasa tunda. Öelda, et see on ebaõiglane. No, elu on ka ebaõiglane, aga Jumal on ju õiglane.

Selle postitusega tahtsin ma tead paluda, et te aitaksite sõpra välja ning ütleksite mulle oma arvamust sellest loost!

Imelist Jumala avastamist Teile!