Ikka veel elus!

Ilusat esimest veebruari teile kõigile armsatele inimestele, kes seda suhteliselt vaikset blogi siiamaani piilunud on! Ma tänan Teid teie pühendumise eest, sest ma ise küll nii usin nähtavasti pole olnud. Tegelikult on nii, et mu elus polegi midagi väga erilist juhtunud, lihtsalt tiksun omaette ja loodan, et äkki tuleb mu teele midagi, mis mu elu viiks rööpast välja. No selle all ei mõtle ma, et jälle igatseks mõnda kevadpuhkust haiglas. Kuigi sel olid oma plussid ka, sest siiani mõtlen nendele armsatele palatikaaslastele, kes minuga seal koos olid. Eriti jäi mulle meelde minu vanune nüüdseks põrnatu pärnakas, kelle nime ma teada ei saanudki! Aga temaga oli nii hea rääkida, sest me kohe klappisime. Alguses ma ainult sain teda piiluda, sest mul olid kogu aeg külas sõbrad, aga siis kui me koos hakkasime Markuse piibli peal mängima Bingo Lotot, vot siis sai nalja. Mäletan veel, kuidas ta närvis oli operatsiooni minekul ja mina veel lõõpisin seal. Jah, need olid alles head ajad! Minuga koos oli veel üks lasnamäe tüdruk,kes oli ka juba ei-tea-mitmendat-korda haiglas. Talle meeldis vaadata Võsareportetit! Siis kui ma Tallinna sain, siis sattus mulle palatikaaslaseks üks vanamemm, kelle poeg tantsis Leigarites. :D Kõik teavad ikka kõikki. Ja minu kõrval toas oli üks kõige ägedamaid naisi, keda ma elus kohanud olen, Pr Kits. Temaga rääkisin ma küll väga palju, eriti tema lastest, kes olid juba oma kahekümnendates.
Tegelikult ma ei teagi, kuidas ma selle teemani jõudsin, aga ometi mulle meeldib see mõte, millepeale ma praegu just tulin. Iga sündmusel, mis meie elusid puudutab, on mingisugune tagajärg. Ja halvad asjad ei olegi nii üdini halvad, vaid neis on ka midagi head. Ja ma olen tänulik Jumalale selle eest täna.
PS! Täna aasta tagasi magasin ma õndsat und ja võib-olla istus keegi minu kõrval, võib-olla oli see Markus, võib- olla Triin mine tea äkki oli hoopis keegi teine, keda ma ei oskaks aimatagi, aga ma olen tänulik, et te istusite.