Täna siis käisin tuleohutuse koolitusel seoses Mustika keskuse põlenguga. Sain ligi 2 tundi teooriat, mida 15.06, esmaspäeval evakueerimis õppusega viiakse praktikasse. Võib-olla saan isegi pulbertulekustutiga lasta vanni. :)
Aga jah, peamine oli see, et tuleb jääda rahulikuks. Ei tohi olla nagu peata kana, kes ringi jookseb ning võib teha teistele viga. Kuigi noh, kui kunagi ma peaksin tulekahju õnnetuses osalema, siis ma tõesti suudan olla selline, kes helistab häirekeskusesse ning annab teada vajaliku informatsiooni. Üks asi, mis mind kogu aeg kurvastas, oli see, et ta mainis liiklusõnnetust liiga tihti. Eriti kui räägiti sellest, et kui sa häirekeskusse helistad, siis ta küsib sult kas inimesi on kannatada saanud ja kui palju neid on. Siis tõi ta loomulikult näite, et kui kaks autot sõidavad kokku ning mõlemas autos on 5 inimest, siis tuleb dispetšerile öelda, et kokku oli õnnetuses 10 inimest. Mul nagu valusalt torkis südames. Ma mõtlesin, et kuidas ta teadis, aga samas ma tean, et ta poleks sellist näidet toonud, kui ta oleks teadnud. Aga valus oli küll. (Muidugi pisarad hoidsin ma tagasi. Ma ei tahtnud, et peale Ave keegi teada saaks!)
Mis ma sealt muidu õppisin, oli see, et pulbertulekustuti kaalub ÜHEKSA kilo. Oli näha ka, et kui see tuleohutuse ekspert seda tõstis, siis oli näha higipisaraid ta näol. Mõtle siis vaid, kui mina seda peaksin veel tassima hakkama ja kustutama leeke kõrgetel pindadel. Imelik aga selle tulekustuti juures oli see, kuidas seal on pulbrit ainult ~35 sekundi jaoks. Nii et tuleb lasta alati õigesse kohta, muidu sa lihtsalt raiskad seda. (Tulekolde jala peale loomulikult!)
Ei teoorias olen ma nüüd kõva tädi, aga kui ma arvatavasti peaksin reaalselt midagi kustutama, siis läheks asi küll nässu. (Kuigi noh ma loodan, et ma ikkagi suudaks end kokku võtta)
1) Tuletõrjemasin jõuab südmuskohale umbes 15 minuti pärast ja seda ainult suurlinnades. Ta näitas meile ka slaidi, kus oli kirjas, kui kiiresti peaks tuletõrjujad jõudma sündmuskohale.
2) Õppisin seda, et mitte mingil juhul ei tohiks aknast välja hüpata, vaid ikkagi oodata tuletõrjujaid, kes mind alla tooksid. (Come rescue me. Any day!)
3) Nägin ka videot, kus näitas, kui kiiresti tuli levib ja millal on veel võimalik midagi ära teha. Muidugi olenes see paljudest asjadest, ühel juhul kui kuusk oli põlema läinud, siis juba 40 sekundi pärast polnud midagi teha, aga kui seal oli lihtsalt küünal diivani peale kukkunud, siis oli max aeg 4 minutit.
4) Mina ei teadnud enne, et šokis inimene võib ära surra, see tegi mu meele kurvaks ja ma mõtlesin õnnetuse peale. Kas me olime ka šokis? Kas keegi rääkis meiega, et me teadvust ei kaotaks? Kas keegi võitles meid elule? Nii imelik, et ma ei teagi.
Kaljus oli täna üleootuste hea osadus. :D
Aga jah, peamine oli see, et tuleb jääda rahulikuks. Ei tohi olla nagu peata kana, kes ringi jookseb ning võib teha teistele viga. Kuigi noh, kui kunagi ma peaksin tulekahju õnnetuses osalema, siis ma tõesti suudan olla selline, kes helistab häirekeskusesse ning annab teada vajaliku informatsiooni. Üks asi, mis mind kogu aeg kurvastas, oli see, et ta mainis liiklusõnnetust liiga tihti. Eriti kui räägiti sellest, et kui sa häirekeskusse helistad, siis ta küsib sult kas inimesi on kannatada saanud ja kui palju neid on. Siis tõi ta loomulikult näite, et kui kaks autot sõidavad kokku ning mõlemas autos on 5 inimest, siis tuleb dispetšerile öelda, et kokku oli õnnetuses 10 inimest. Mul nagu valusalt torkis südames. Ma mõtlesin, et kuidas ta teadis, aga samas ma tean, et ta poleks sellist näidet toonud, kui ta oleks teadnud. Aga valus oli küll. (Muidugi pisarad hoidsin ma tagasi. Ma ei tahtnud, et peale Ave keegi teada saaks!)
Mis ma sealt muidu õppisin, oli see, et pulbertulekustuti kaalub ÜHEKSA kilo. Oli näha ka, et kui see tuleohutuse ekspert seda tõstis, siis oli näha higipisaraid ta näol. Mõtle siis vaid, kui mina seda peaksin veel tassima hakkama ja kustutama leeke kõrgetel pindadel. Imelik aga selle tulekustuti juures oli see, kuidas seal on pulbrit ainult ~35 sekundi jaoks. Nii et tuleb lasta alati õigesse kohta, muidu sa lihtsalt raiskad seda. (Tulekolde jala peale loomulikult!)
Ei teoorias olen ma nüüd kõva tädi, aga kui ma arvatavasti peaksin reaalselt midagi kustutama, siis läheks asi küll nässu. (Kuigi noh ma loodan, et ma ikkagi suudaks end kokku võtta)
1) Tuletõrjemasin jõuab südmuskohale umbes 15 minuti pärast ja seda ainult suurlinnades. Ta näitas meile ka slaidi, kus oli kirjas, kui kiiresti peaks tuletõrjujad jõudma sündmuskohale.
2) Õppisin seda, et mitte mingil juhul ei tohiks aknast välja hüpata, vaid ikkagi oodata tuletõrjujaid, kes mind alla tooksid. (Come rescue me. Any day!)
3) Nägin ka videot, kus näitas, kui kiiresti tuli levib ja millal on veel võimalik midagi ära teha. Muidugi olenes see paljudest asjadest, ühel juhul kui kuusk oli põlema läinud, siis juba 40 sekundi pärast polnud midagi teha, aga kui seal oli lihtsalt küünal diivani peale kukkunud, siis oli max aeg 4 minutit.
4) Mina ei teadnud enne, et šokis inimene võib ära surra, see tegi mu meele kurvaks ja ma mõtlesin õnnetuse peale. Kas me olime ka šokis? Kas keegi rääkis meiega, et me teadvust ei kaotaks? Kas keegi võitles meid elule? Nii imelik, et ma ei teagi.
Kaljus oli täna üleootuste hea osadus. :D
7 kommentaari:
Vahel on jälle tunda seda, kuidas see valu pole lihtsalt mõne inimese oma vaid ka koguduse oma.
mhmmmh... siis sa pidid väga tugev olema, et suutsid pisaraid tagasi hoida.
ning mina olen õppinud oma kogemustest, et kunagi ei tea kriitilistes olukordades, milline võid olla. üks kord ühte moodi, teine kord jällegi täiesti teistmoodi.
aga väga tore oli täna kuulda, et tuled täna Balchyocasse, arvan, et oled väga tubli!
mmm, tahtsin lisada, et ma hakkasin isegi home and away peale üleeile nutma, sest seal oli autoõnnetus, kuigi mitte nii hull, aga ikkagi... ning kui postimehest vaatasin selle lennuõnnetuse kohta ootajate pilte, siis ka.
aga... nutma peab... ning sina oled armsake.
Ma tahtsin öelda, et sa oled nii tubli! Ja ma vaatan , et kuigi ma ei näe sind üldse eriti , siis vähemalt blogis saan ma natukegi teada millega sa tegeled!
Oled mulle hästi kallis. ja ma ei ütle seda niisama, vaid ma mõtlen seda.
Ma tahtsin öelda, et sa oled nii tubli! Ja ma vaatan , et kuigi ma ei näe sind üldse eriti , siis vähemalt blogis saan ma natukegi teada millega sa tegeled!
Oled mulle hästi kallis. ja ma ei ütle seda niisama, vaid ma mõtlen seda.
Aga, Iiris, mina tean neid viimaste üsimuste vastuseid Su blogis. Kui tahad teada, eks ma räägin Sulle kui tahad. Aga megamegamegamegamega kallis oled!
Väga kasulik ja samas nii isiklik postitus - nii hea! Aga õnnetuse korral ei või iial teada kes kuidas reageerib ja isegi sama inimese puhul ei ole see asi alati ühtemoodi, nii et jah, elu ja meie ise oleme üllatusi täis:)
Postita kommentaar