Ma teadsin, et autoõnnetus oli juhtunud ning ma teadsin ka seda, et Jürgen tundis end väga süüdi selles, mis minuga juhtus. Ma lamasin keset asfaltteed ja mõtlesin, et millal küll mind haiglasse viiakse. Lamasin ja äkki tuli kiirabiauto, kus oli kohti 6 inimesele. Kui mind lõpuks peale laaditi, siis tuli välja, et see oli autos oli peale minu ainult Baskini teatri näitlejad ning minu üle tehti nalja. Tol hetkel olin ma tõeliselt vihane ja ei mõistnud, miks sellist nalja üldse tehakse. Peale pikka ootamist tuli auto mulle järgi, aga sellega ma Tartusse ei jõudnud, sest bensiin sai otsa. Niisiis ootasime järgmist. Ma mäletan, et sõitsime Tartu ülikoolist mööda. Sealt saadeti mind otse Inglismaale, kus oli parim põetamise koht minu vigastustega inimesele. Õnneks ei olnud ma seal üksi, sest teie olite seal. Samal ajal toimus laager ning ma te käisite mul tihti külas, aga mul viskas mingi hetk üle ja ma põgenesin sealt põetajate kohast, et aega teiega koos veeta. Te ööbisite toas, kus oli kaks nari ning paar eraldi voodit, aga samas ei mahtunud te sinna ära. Kui mina veel sinna trügisin, siis oli seal väga kitsas. Mäletan, et enamus töötajaid olid hiinlannad, kes ei osanud süüa teha. Kui me olime juba magama jäämas, siis tundsin, kuidas see tuba hakkab õhku tõusma. Tuli välja, et te ööbisite lennukis, sest see oli odavam, kui võtta mingi korter Inglismaal. Ma täpselt ei mäleta, mille vahel see lennuk sõitis, aga ma tean, et mingi Idamaa see oli. Igatahes me alguses ei muretsenud, et minul piletit ei olnud. Aga mingi hetk hakati käima kontrollis seda. Esimene kord peitis Mart end kellegi kõrvale ära ja siis loendati meid ära, aga noh teine kord meil see õnneks ei läinud. Siis istusime üleval ning ootasime, millal mind maha tõstetakse. Isegi kui lennuk oli maandunud, siis ma lihtsalt ootasin seal koos teistega. Kui mulle oldi öeldud juba 10 korda, et palun lahkuge lennukist, siis hüppas Jürgen püsti ning näitas, et ta oli minule pileti ostnud. Siis hingasime kõik kergendatult. Ma ei pidanudki kuskil Kambodžas otsime saatkonda, kelle kaudu koju saada. Seal lennukis oli ka veel üks vahejuhtum, kus lennukiluuk läks lahti ning me oleks kõik peaaegu välja lennanud. Minu kingad jäidki leidmata.

Järgmine hetk, mida ma mäletan on see, kuidas ma üritan end voodis keerata, aga midagi hakkab karjuma, mille peale tuleb põetaja mind manitsema, et mis sa rahmeldad siin. Ole rahulikult, siis hingamisaparaat enam ei karju. Jäin rahulikult magama.

Ärkasin üles ja mind viidi alumisele korrusele kohvikusse istuma. Teie olete mulle jälle külla tulnud. Rääkisime juttu samal ajal kommenteerides, et minul on ikka vedanud. Te andite mulle ka iPodi ja rääkisite loo sellest, kuidas te olite raskelt tööd rüganud kuskil Idas. Päeva lõpus sain teada, et ma olen liiga terve selle haigla jaoks. Nii et mind viiakse tagasi Eestisse.

Olen Liivalaias, kellelgi on sünnipäev, nii et seal on hunnikutes kartulikrõpse, tacosalatit ja koka-koolat. Kõik vaatavad mind kaastundlike pilkudega, sest ma olen nii nõrk ja ei suuda midagi teha, nii et ma olen ratastoolis ning kõik tahavad mind jubedalt aidata. Mina aga põgenesin teise tuppa ja avastasin, et seal on lift. Kuidagi sattusin ma esimesele korrusele, kus oli arsti vastuvõtt ning ma ootasin seal all, kuni tuli arst kelle nimi oli kas Sergei või Nikolai. Igal juhul oli ta venelane. Enne minu lõikust võttis ta allkirja, et ma ei saaks teda hiljem kohtusse kaevata. Operatsioon toimus mitte-seriilises toas, milles oli ainult üks lamp. Teate küll umbes sarnased on ka ameerika sarjades nende mehiklaste haiglad. Sellised, milles sa kindlapeale sured tüsistustesse. Igaljuhul pani ta mu sisse neli sellist kotikest ja õmbles mu jubedalt kinni. Oi, kuidas ma peale seda kirusin.

Balchyoca retreadil. Koht, kus seda peeti oli aga erinev. See polnud mitte Kloogarannas, aga pigem Nuutsakul. Kohale oli tulnud mingi ülemaailmne arsti meeskond, kes üritas aru saada, mis mul viga on ja kuidas mind tervendada, ka looduslike vahendeid kasutada. Alguses ma veetsin aega sõpradega ja hiljem läks minu ravimiseks. Alguses tehti minuga erinevaid katse nagu ma pidin meelde jätma kümme lugu "Tuhat üks muinaslugu" (araabia oma) . See käis nii, et keegi oli linti need lugenud, aga kuna see kvaliteet oli kehv, siis ma hakkasin protesteerima ja sain oma tahtmise. Aga muidugi tehti minuga ka erinevaid võimlemisharjutusi. Kui oli aeg lõikuseks, siis läks elekter ära ning millegipärast otsustati seda teha Tallinna Vanalinnas pimedas (no ainult tänavalaternate abiga). Mäletan, et kopsu alla tehti juba lõige, aga siis see naine enam ei julgenud teha, sest mul polnud valuvaigistid tööle, samas ei tundnud ma mitte midagi. Igaljuhul asi jäi katki ja mina (olen alasti ainult lina on ümber) koos ühe tüdrukuga istume kohviku ees väljas. Mingi hetk nad said aru, et valu vaigistid ei tööta minu peal, nii et me läksime magama ühte kööki. Seal ma lamasin. Minu kõrval oli see noor tüdruk ja tema ema. Ma mäletan, et ma ei saanud kudagi magama jääda, sest need andurid olid liiga valjud.

Järgmine asi, mida ma mäletan, oli see, et ma ärkasin hommikul üles. Tuba oli täiesti valge ja õed vaatasid mind, sest ma pöörasin end ja andur läks jälle lahti. Unenägu oli läbi saanud.