Käisin Mare ja Avega täna Vanalinnas ja Kristiine keskuses jalutamas ning panin tähele, et kogu aeg jäin ma neist maha. Nemad kõndisid ees minema ja mina nagu lihtsalt töllerdasin nende järel. Aeg-ajalt ootasid nad mind järgi, aga ikkagi oli tunne nagu ..... Igatahes nende taga olles hakkasin mõtlema (mõnitada pole vaja, Ave sai sellega juba seal hakkama :D) ning tuli meelde Tommy Nelsoni jutlus, kus ta rääkis sellest, kuidas tuleb joosta täiest jõust Jumala juurde. Et see peaks olema kõige olulisem asi. Kui sa otsid Jumalat, siis tuleb kõik mu pealekauba. Siis ma mõtlesin, et ma ikka alles vaikselt longin Tema poole, sest nii on pelgalt mugav. Ma pole seda tõukekat veel enda jaoks leidnud, kust kiirendama hakata! (Aga ma otsin, nii et hullu pole! )
Jumal tahab mulle midagi öelda, aga ma ei ole seda veel valmis kuulma!
6 kommentaari:
ohohoho... Väga hästi tuli ju välja. Tubli.
Tunnen uhkusepistet.
Ja tõsiselt- Mul on hea meel.
Jumal annab neile, kellel on.
A
UUsi postitusi on alati hea lugeda=) aga tead mina ka täna tegin kepikõndi koos heidi ja astridiga ja see kes neist u 5m tagapool oli iga 15 min järel olin mina aga ega sest pole midagi vahest ei mahugi kõik kolm korraga teepeale!
Kallis oled Iiris!
toree postitus:)
tahad kingin sulle tõukelaua? ma hüppasin selle pealt kitse koolis... no ok, tegelt mul pole seda, aga võin muretseda.
anyhow, pick up the speed:)!
Tahaks ka sellist tõukekat!
Noh, peaasi, et sa selle teadmisega nüüd ka midagi peale hakkad:P
Mina vahepeal torman ta poole aga suure hooga tormast Tast mööda...
Postita kommentaar