Alates ajast, mil mu ema tuli tagasi linna, on kodu muutunud nii mürarikaks. Ja see häirib mind väga. Raske on nautida rahu, kui Matu karjub, Siim loeb diivani peal vene keeles sõnu ja ema järjepidevalt parandab tema hääldus. Priit tahab Siimu aga toast välja. JNE! See rivi läheb aina edasi. Imelik kui oma kodus on tunne, et ei saa õieti mõeldagi. Lihtsalt segab täiega kõik, mis ümbruses heli tekitab.
Sellega tuli mulle muidugi meelde Nooma. See oli minu lemmik. Vähemalt sinnamaani on see küll olnud. Enamus videost oli vaikus ja ekraani peale tuli ainult tekste. Mõni päev ma tahaksingi, et mu ümber oleks selline vaikus. Ilma helita. Mingi hetk muutuks see koormavaks, aga lihtsalt on vaja päevi, kus saab lihtsalt olla.
Muide ma avastasin, et minu kodus ei ole ühtegi nurka, kus saaks olla üksinda ja vaikselt. Häiriv kas mitte?
3 kommentaari:
Olen täitsa absoluutselt nõus, aga minu jaoks see gvaikusevajadus on küll enamasti üsna lühikest aega:)
Mul oli ka see probleem, enne rohkem ja nüüd vähem:). Mõtlesin, et mul küll võimatu oleks omas kodus võtta nn vaikne aeg. Seetõttu mõtlesingi ja palvetasin enamasti teel kuhugi jalutades. Aga kodus läheb aina vaiknemaks mul õnneks:) ja mulle täitsa meeldib. Aga eks lärmi on meilgi liiga palju mõnikord:D. Aga soovin teie suurele perele edu!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
täiega nõustun. ma ei tea , mis ma teeks, kui ma üksi ei saaks kodus olla...
kalllis oled!
Postita kommentaar