Ümberringi!

Käin mööda jäist tänavat meeleheitel, vaatan inimesi oma ümber ja mõtlen, kas nemad ei saa ka aru, kes nad on või kuidas nad siia ilma tulid. Mis on nende eesmärk siin elus, mille poole pürgida? Kas tulebki lihtsalt eksisteerida ja mitte midagi tunda, vaid elada lihtsalt tegutsedes? Kas mina olen ainus, kes eneses kahtleb? Tahaks kellegi käest küsida, aga ma ei julge. Kardan, et siis saavad nad aru, milline ma tegelikult olen? Mis siis kui nad hakkavad mind sellepärast põlgama, imelikult vaatama. EI seda ma küll ei taha! Ma siis ei küsigi ja teen edasi rõõmsa näo ning tundun õnnelik selles kehas, milles olen sündinud. Peaasi, et nad teada ei saaks.
Aga mis siis kui see on minul ainult peas kinni. Äkki, ma lihtsalt üritan olla teistest parem, erilisem. Me kõik tahame ju olla teistsugused mingis mõttes, aga ometi sellised kes sobivad siia ühiskonda. Aga ometi need tunded mu sees on nii reaalsed. Ju see siis ongi reaalne. Ma otsustan, et enam ma üle ei mõtle. Tulgu, mis tulema peab. Aitab küll mõtlemisest ega enam hullemaks ikka minna ei saa. Ja kohe kui ma seda mõtlesin, helises mu telefon öeldes mulle, et minu lähedane sõber on surnud. Nii kiiresti võib muutuda ühe silmapilguga.

Kas Sina tunned täna Jeesust?

PS! Tegemist on väljamõeldisega. Kasutatud on kirjanduse tunnist õpitud modernse tegelase tunnuseid.