Sinine esmaspäev!

Täiesti masendav päev on siiamaani olnud. Läksin nii hea tundega keemia eksamile ning kui olin eksami läbi vaadanud. Oli minu sees ainult üks suur tühjus. Ma tean kindlalt, et ma kaotasin täiesti idiootsete kohtade pealt väga palju vajalikke punkte pluss veel nende pealt, mida ma ei osanud. Täiesti katastroof . Ma tean, et 20 punkti saab kindlalt, aga ma nii tahtsin saada üle 70. Ahhhh pole viga. Teen järgmine aasta lihtsalt siis uuesti. NÕME!
Mu tuju suutis veel täielikult nullida see, et selverist tuli mulle vastus. Ei, aitäh kandideerimast, aga kuna te olete alaealine, siis ei ole teile palju tööd. Ja me otsustasime võtta hoopis selle, kes saab töötada täiskohaga. Ma olin veel all excited, aga jah.
Ja veel oli Matul täielik jonnimise tuju. Karjus ainult, kui midagi tahtis.
Ausõna täna ma nutsin. Ei suutnud enam. Olin vihane. Ma olin Jumala poole palvetanud juba mitu nädalat, et palun aita mulle tööd leida ning keemia eksamiga. Kahele asjale tegi korraga otsa peale. Võimatu. Tuju null seisus.
Aga jah täna läksin CV keskusesse ning asusin otsima endale tööd. Kandideerisin mõnedesse kohtadesse. Äkki näkkab.
Ning muide tuju tõusis mul märgatavalt, kui Matu jälle naeratas. Talle sobib naeratus. :D

Ah jaa... Tegelikult tahtsin ma juba eile kirjutada filmist, mida ma nägin. " Untraceable" Action film ilma romantiliste stseenideta.

filmi sisu: "A secret service agent, Jennifer Marsh, gets caught in a very personal and deadly cat-and-mouse game with a serial killer who knows that people (being what they are - both curious and drawn to the dark side of things) will log onto an "untraceable" website where he conducts violent and painful murders LIVE on the net. The more people who log on and enter the website, the quicker and more violently the victim dies"

Filmi üks mõtteid oli näidata kui julmad võivad inimesed olla. Nad tahavad näha teise inimese surma, olenemata sellest, kas nad üldse teavad neid.

Anyway päike tuli välja.