Vaatasin siis loomulikult eile Hispaania- Itaali jalgpallimatši, mis pani mul vahepeal ikka väga seest keerama. Eriti lõpus kui nad penalteid lõid. Ma pean tunnistama, et enne eilset mängu polnud ma just eriti vaimustuses Hispaaniast, aga kuna nad Itaalia vastu mängisid, siis ma pidin neile kaasa elama. Itaalialastel oli väga tagasihoidlik kaitsest lähtuv mäng, mis tegi küll hispaanialaste elu raskeks. Aga ikkagi mängus puudus sära. Proovisid, mis nad proovisid, aga hakkama ei saanud. Jätkuvalt on minu meelest kõige nõmedam itaalialane Toni. Ta ebaõnnestus kogu aeg. Ta oleks nagu saamatu. Ta on teinud teiste enam pealelööke, aga ikkagi mitte midagi.Hispaanialased mängisid aga avatumalt. Olid julgema pealehakkamisega ning üldse sellised mõnusad kuttid. :D
Mängu juures oli hea see, et mängus oli pinge. Mulle meeldib näha matše, mis tõmbavad mind kaasa elama ja see eilne mäng oli seda kindlasti.
Mis mulle kõige enam mõju avaldas mängus oli Hispaania noor (ainult 27) väravavaht Iker Casillas, kes tegi hiigla ägedaid tõrjeid ning tõrjus isegi 2 itaalaste penaltit Buffoni 1 kõrval. Niisiis eilsest on mu lemmik väravavaht Casillas. :P
Mängu lõpp seis: pärast 90 minutit 0:0
pärast kahte lisaaega 0:0
penaltid 4:2 Hispaania kasuks
Ootan juba põnevusega poolfinaali mänge: Saksamaa-Türgi ning Hispaania- Venemaa.
1 kommentaar:
Noh, nagu näha (eriti Hollandi näite põhjal) on kõigil meeskondadel häid ja halbu päevi ning mänge, selleks peab ikka pidev jalgpalli jälgija olema, et mingeid põhjalikke järeldusi teha. Ja ma ei hakkagi väitma, et minagi mõnd meeskonda hästi tunneks (k.a. ITAALLASI), aga selles ongi jalgpalli jälgimise võlu - see ei jäta külmaks ei teadjat ega võhikut;)
Postita kommentaar