Tegin oma ajaloo arutlust ning vaatasin lihtsalt lambist aknast välja ja nägin kuidas üks (ma oletan, et see oli) naine kukkus selili ning ei saanud püsti. Küll ta üritas ja proovis kõiki pidi, aga oma 5 minutit müttas ta vähemalt. Kogu selle aja tahtsin ma minna teda aitama, aga mõtted jooksevad peas, et mis siis kui keegi enne mind jõuab ja ma lihtsalt niisama vihma kätte istuma lähen. Seest täitsa keeras. Tahtsin heategu teha, aga samas tardusin seespidiselt. Samal ajal see naine saab kuidagi trepi kaudu püsti, saab raske välisukse lahti ning kukub jälle selili. Ma lihtsalt ei saanud aru. Jälle oli südames soov teda aidata ning oli veits piinlik ka endal, et eelmisel korral ei aidanud. Kogu see värk kestis umbes 10 minutit. Selle ajaga oleksin ma jõudnud kodust väljas ja tagasi käia vähemalt 3 korda. Lõpuks aitas üks lapsevankriga naine plus tema tütar ta koju sisse. Aga südamesse oli see juba suure jälje jätnud.
Hiljem selle peale tuli mulle nii eredalt meelde Liivalaia selle aastane draama, mis rääkis vabatahtlikult asjade tegemisest. Millal ma võtan selle, mida ma kuulen, ka endale elujuhiseks, motoks? Millal asun ma kuulama?
"Vabatahtlikult oma aja andmine ongi Jumalale meelepärane"
Hiljem selle peale tuli mulle nii eredalt meelde Liivalaia selle aastane draama, mis rääkis vabatahtlikult asjade tegemisest. Millal ma võtan selle, mida ma kuulen, ka endale elujuhiseks, motoks? Millal asun ma kuulama?
"Vabatahtlikult oma aja andmine ongi Jumalale meelepärane"
2 kommentaari:
Alusta väikeste sammudega, küll muutuvad need siis tulevikus nii tavaliseks et julgeid suuri ususamme ka ette võtta:)
Hello. This post is likeable, and your blog is very interesting, congratulations :-). I will add in my blogroll =). If possible gives a last there on my blog, it is about the Home Broker, I hope you enjoy. The address is http://home-broker-brasil.blogspot.com. A hug.
Postita kommentaar